II. Isämeidän-rukous Suomen lähimmillä heimokielillä.
(Tavallisista poikkeavat kirjamerkit merkitsevät seuraavata: õ tummempaa o-ääntä; ë tummempaa e ääntä; z vienoa s:ää; š samaa kuin ruotsissa sch; ṭ samaa kuin tj ruotsin sanassa tjena; t´, d´, ń, l´, ŕ, k´, p´ ääniä, joissa i on näiden konsonanttien kanssa yhteensulanut ja jotka kuuluvat melkein kuin tj, dj, nj j.n.e.; ṅ lopuksi merkitsee yhtä kuin paljas n suomalaisissa hangella, honka.)
1. Aunuksen-Karjalan kielellä.
Taatto meijän, kudai olet taivahil, pühitäh nimi sinun. Tuloov tsarstvu sinun, liennööv valdu sinun, kui taivahal niugal i maal. Leibü meijän jogapäiväine anna meile nügöi. I jätä meile vellat meijän kui i müö jätämmö velganiekoile meijän. I älä saata meidü maanihuoh, a päästä meidü pahas. Sinun on tsarstvu i vägi i kiitos igäh.
2. Tverin-Karjalan kielellä.
Tuato miiän, kumbane olet taivahaša, hüvitiätšekäh šiun nimi: tulgah šiun kuningahuš, olgah šiun vällä kuin taivahaša niin i muala; hengen pideiksi leibiä anna meilä aino; i jätä meilä miiän velat, kuin i müö jättälemä miiän velganiekoila; i älä šuata meidä vaivah, a piäššä meidä pahašta; šiun on kuningahuš i vägi i kaunehuš ijin igäh.
3. Watjan kielellä.
Izä med´ee, kumpa õlet taivaiza; pühättü õlkoo nimes sinuu; Iiṭi-tulkoo sinuu vältas; õlkoo sinuu tahtos nii maaza kul taivaiza; anna meile tänänne med´ee õkapäivädnee leipäni; ja anna meile med´ee vëlkani anteehsi kui i möö anteehsi annamme med´ee vëlgaliisile; ja älä saata meitä manituhseese; a päässä meitä pahassa; kui sinuu on valta ja võima ja slaava, igäl kõikee.
4. Wepsän kielellä.
Taat meide, kudam oled taivhal! sädkahaze puhthaks nimi sinun. Tulgha tsarstv sinun; olkha vald sinun i mal kut taivhas. Leib meide kaikutšeks päivaks anda meile tänambäi. I p´ästa meile velgad meide kut i mö p´ästam velghiišile meide. Ala anda meid smuutta; a p´ästa meid luukvas. Ibo sinun om tsarstv i vägi i kuulund igan kaiken.
5. Wepsän kielellä, toisin.
Taatoi meiden, kudam oled taivhal; puhtas nimi sinun. Varastamai tsarstvad sinun: da linnob vald sinun i mal kut taivhal. Leib meiden našusnii anda meile tänambäišel päival. I jätä meile völgad meiden, kut i mö jätämei völgnikoile meiden. I ala anda meid iskušaha; a p´ästa meid pahas. Sidamed mi sinun om tsarstv i slav igaze.
6. Wiron kielellä, Tallinnan murteella.
Meie iza, kes sa oled taevas, pühitsetud saagu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu kui taevas nenda kaa maa peal; meie igapäevane leib anna meile tänäpäev; ja anna andeks meile meie võlad, kui kaa meie andeks anname oma võlglastele; ja ära saada meid mitte kiuzatuze sisse, vaid peasta meid ära kuŕjast! sest sinu päralt on riik, ja vägi, ja au igaveste.
7. Wiron kielellä, Tallon murteella.
Meije Essa taivan, pühhendetus sago sinno nimmi. Sinno riik tulgo. Sinno tahtminne sündko, kui taivan, nida ka ma pääl. Meije päivalikko leiba anna meile täämba. Nink anna meille andis meije süda, nida kui ka meije andis anname ommile süüdlaisile. Nink ärra saatko meid kiusatusse sisse; enge pästa meid ärra kurjast: Sest sinno perralt om riik, nink väggi, nink auvustus iggavetsel ajal.
8. Liivin kielen itä-murteella.
Mäd touvõ iza, püvštõd soogõ sin nim; sin voolikšõmi las tulgõ mäd juurõ; sin toomi las suguug moo päälõ nei iiš kui touvõs. Mäd pävviz tuoitõg aanda mädõn tämpõ. Un lask jara mädõn mäd süüd nei kui meeg eńts süülistõn naant süüd jara laskuum. Un äla laskõ sina meidi eńtš juustõ jara saddõ: pästa meidi amaast äb jõvast. Sinnõn jo um se voolikšõmi un se joud un se ouv bäs lopaandõkst.
9. Liivin kielen länsi-murteella.
Mäd iza, kis sa vuod touvis! püvaatõd las saag sin nim. Las tulgõ sin vaalikštõks, sin meel´ las suguug kui touvis nei ka maa pääl. Mäd jega-pävvist leibõ aanda mädõn tämpõ. Un jeta mädõn mäd vüülgad, kui ka meig jetaam ummõ vüülgalistõn. Un äla vii meidi k´ertaamiz sizõl, aga pästa meidi jera siest kureest, jo sinnõn säädõb se vaalikštõks un se joud un se ouv iggõks.